Tere! Täna me räägime maailma ajaloo tõenäoliselt kõige mõtetumast sõjast. Ikka täiesti mõtetust, täiesti ajuvabast sõjast.
Tähendab, see sõda on hästi tähtis. See mõjutas väga palju hilisemat ajalugu, aga samast oli ikkagi mõtetu. Ja mõtetu oli ta sellepärast, et kõik oli tumbes, et miks me seda sõda peame?
See sõda oli esimene maailmasõda ja see toimus aastatel 1914-1918. Ja see tuleb selline lihtne ja loogiline õppetund selles mõttes, et ehmalt räägime sõja põhjustest, siis sõja puhkemisest, siis sõja käigust, siis sõja lõpust ja siis tagajärgedest. Enam loogilisemaks minna ei saa.
Ainult, et see video tuleb nagu veids pikni, et ma jagan selle osadeks ka. Nii, esmalt põhjused. Pärast Napoolini sõdu ei toimunud Euroopas peaaegu sada aastat ühtegi suurt üle-euroopalist sõda.
Olid mingid väiksemade revolutsioonid ja mässud ja olid kahe-kolme riigi vahelised sõja, aga selliseid tõelised suuri sõdu ei olnud. Ja alates 1871. aastast polnud Lääne ja Kesk-Euroopas olnud üldse ühtegi sõda. See oli selline ilus ja õnnelik ajastu, Euroopa arenes kiiresti ja kõik oli hästi tore ja inimesed ei teadnud üldse, mis kohe varsti uhtuma hakkab. Aga see, miks suuri sõdu polnud pikka aega olnud, oli see, et pärast Napoolioni sõdu oli tükka aega valitsenud Euroopas ka teatav jõudude tasakaal.
Euroopa äärdes olid kaks väga võimsat riiki, Suurbritannia ja Venekeesriik, ja keskel olid killustunud ja nõrgat Saksamaa ja Itaalia. Ja see nagu kuidagi toimis suht hästi, vähemalt rahumõttes. Aga 1871. aastal tekis ühtne Saksa Keesriik, mis muutis väga oluliselt seda pilti.
Sellest ühendatud Saksamaas sai kiiresti nii majanduslikult kui sõjaliselt Euroopa tugevaim riik ning kõik teised olid selle peal umbes, et o-o-o! Pöösõnaga, Saksamaa ühendamine oli üks sõjapuhkemise kaudne põhjus. Teine põhjus olid sõjalised liidud, nii nimetatud liitude süsteem rahvusvahelistes suhetes. Kuna pinged suurriikide vahel kasvasid, siis selleks, et oma huvisid kaitsta, hakkasid riigid koonduma liitudesse. 19. saandi lõpus kujunesid Euroopas kaks riikide vahelist liitu.
Ühe sellise liidu sõlmised omavahel Saksamaa ja Austri-Ungari, kes lubasid põhimõtteliselt tulla üksteise rappi, kui Venema peaks ühte neist ründama. Sellest kujunes riikide blokk nimega Keskriigid. Algselt oli tegelikult Itaalia ka seal klubis, aga siis kui asjaks läks, siis itaalased ei julgenud sõdida.
Nad niimoodi vaikselt lihtsalt taganesid selge eesuksest välja. Aga samal ajal Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venema kõik vaatsid, et... Ei kurad, see Saksamaa muutub ohtlikuks. Ja siis nemad moodussesid oma vahel liidu, mida hakati nimetama Antanti. Ja lubasid ka ükstisel appi tulla, kui näiteks Saksamaa peaks neid ründama.
Ja nagu me kohe varsti näeme, siis see liitude süsteem, et suurriigid jagunesid kaheks gruppiks ja antsid kindlad lubadused oma sõpradel appi tulla, see pidi tagama turvalisust. Aga tegelikult oli see jällegi üks põhjuseid, miks see sõda puhkes. Kolmandaks põhjuseks oli imperialism.
Suur osa maailmast oli jagatud üksikute suurriikide vahel, kes konkureerisid pidevalt oma vahel. Aga neid alasid, mis olid veel nii-öelda vabad, jäi aina vähemaks. Ja näiteks Saksamaa oli, et Paga on küll, et meil on nii suurriik, aga meil on nii vähe kolooniaid. Meil oleks neid rohkem vaja.
Ja siis tekisid suurriikide, näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mitmed pingelised olukorrad, kus nad konkureerisid ühe ja sama maaperast. Neljandaks võib pidada nationalismi või rahvusust. Või egemini sellega üle pingutamist. Igas riihis kõeti elanikonda ülesumbes, et meie oleme kõige vägevamad ja see naaber rahvas on mingit täielikud kloonid.
Ja kohe varsti me hakkame nende vastu sõdima ja loomulikult meie võidame, sest nad on kloonid. Või siis nad on koletis. Või mõlemad.
Aga meie oleme head. Meie võidame. Eks siis uhkus oma rahvuse üle, ületas mõnel pool. normaalsuse piirid ja muutus selliseks põlguseks teiste vastu.
Ja see aitas ka sõjapuhkemisele kaasa. Ja viiendaks, kuna kõik olid suht veendunud, et sõda tuleb varsti nii kui nii, siis toimus võidurelvastumine. Ehk riigid suurendasid kiirelt oma sõjavege ja sõjalaevastiku. Ja sõjavegedes taapides tehti juba valmis üli detailsed plaanid, kuidas naaberriikidele kallale tungida ja kuidas nad võimalikult kiirelt hävitada.
Kui poliitikud annaksid käsu, et nüüd algab sõda, siis sõjavägi oleks juba valmis kohe ründama. Eegs siis süütenöör läks aina-aina lühemaks. Ja põhimõtteliselt võib kõhelda, et kõigil oli juba kaitse riiv maas ja näpp päästikul.
Eegs siis võidurelvastumine oli viies põhjus, miks sõda puhkes. Nii ja siis kuuendeks põhjuseks oli... Palkani nii nimetatud püssirohutünn.
Mäletate, vara uus ajal oli Türki impeedium kõva tegia. Kõik kartsid teda, aga 19. sajandil Türki järjest nõrgänes. Palkani poolsaarel elasid mitmed väike rahvad, kes tahtsid Türki võimualt vabaks.
Need olid enamasti slaavi rahvad ja enamasti õige usku, nii et Venema toetas neid ja sõdis korduvalt Türgiga. Ja üks aaval said kõik need kreeklased ja serblased ja rumeenlased ja pulgaarlased ja nedasi, nemad said türgi võimualt vabaks. Ja isenesest ju tore, et said vabaks.
Aga seal samas kõrval oli Austri-Ungari impeerium ja nemad tahtsid Balkani slaablasi enda võimuala saada. Ja samas Serbia tahtis hoopis neid samu slaavi rahvaid oma võimuala ühendada. Ja Serbiat toetas ka Venemaa, kes oli serblastele nagu selline suur vend.
Ja serblased vihkasid täiega Austri-Ungarit, ja seal olid muud tülid ka. Ühesõnaga seal Balkanil olid kõigil närvid väga pinges, see oli jutumärkides väga tuleohtlik piirkond ja paljud arvasidki, et järgmine sõda puhkeb seal. Ja neil oli täiesti õigus. Nii, ja nüüd sõja puhkemisest. Austro-ungari keiserriigil oli selline laheda nimega droonipärija nagu Franz Ferdinandi.
Ja ta oli selle nime saanud endale selle indie-rock bändi järgi, sest ta isa oli suur indie-rocki fänn. Okei, okei, selline või näli. Igates, 1914. aastal läks Franz Ferdinandi Sarajevosse visiidile.
Ja Sarajevo ei olnud eriti tore koht. Seal oli hästi palju vihaseid serblasi, aga ta läks ikka. Ja noh, mis te arvate, mis juhtub, kui on hästi palju vihaseid serblasi? Noh, esiteks visati Franz granaadiga, aga see läks mööda.
Franz oli nagu, et eeeeh, mkeeeei. Ja siis järgmisel päeval hüppas välja selline mees nagu Gavrilo Princip, kes oli serb ja rahvusane. Teeb järgmisel päeval. Ja tulistas lihtsalt Franz Ferdinandii surnuks.
Eks siis ta sooritas atentaadi. Atentaad on tuntud inimese, tavaliselt poliitiku mõrv või mõrvakatse. Ja noh, tavaliselt atentaadiga tahetakse anda mingi sõnum.
Sõrblaste sõnum oli põhimõtteliselt see, et australased on nõmedad, Sarajevo on meie oma, järelikult me tapame teie troonipärija. Ja siis kusagil Tšehis ütles üks tädi Tšveikile. Niina tapsid meie Ferdinandii.
Muidu, see on tõsiselt hea raamat. Soovitan lugeda. Vigadaes, nüüd läks asi tõsiseks. Austre Ungari oli nagu et...
Mida? No, aru saadab, kui keisri poeg tapetakse, eks ole? Ja siis australased äfardasid serblasi. Serblased olid, et aga meil on suur vend, kes annab teile peksa. Ehk nad antsid kiiresti teada oma suurele vennale Venemaale, kes hakkas juba sõjaks valmistuma.
Ja siis serblased kutsusid oma sõjave kokku, ehk kuulutasid välja mobilisatsiooni. Ja siis australased tegid sama. Ja 28. juulil 1914 kuulutasid australased sõja Serbial. Ja siis venelased olid, et okei, läheb lahti ja kuulutasid välja mobilisatsiooni.
Nii, ja siis Saksamaa kuulutas sõja Venemaale, et Austriale appi tulla, kuna Saksamaa ja Austriali sõpsideks ole. Ja kuna Saksamaa teadis, et Prantsusmaa tuleb tõenäoliselt Venemaale appi, siis Saksamaa kuulutas kohe sõjaga Prantsusmaale. Prantsased juba ootasid Saksasi, aga nad olid nii lollid, et nad ootasid neid siin, aga Saksased olid umbes, et hüllatus! ja tungisid hoopis Pelgiasse ja läksid ringiga prantsestest mööda. Ja prantsest olid, et Ah pii, mis mõttes nad tulid läbi Pelgia, nii ei tohi!
Ja siis Britid, kes oleks juba ammu pidanud Venemaale ja Prantsusmaale appi minema, olid umbes, et Ah mine, miks mul nii lollid liitlased on, nii piillik! Ja siis nad kuulutsid sõjav Saksamaale. Ehk siis põhimõtteliselt mingi nädala jooksul olid kõik suuremad Euroopa riigid astunud oma vahelt suurde sõtta.
Kus juures nagu Inglismaal oli ju tegelikult täiesti suva mingist Austrija-Serbia vahelisest tülist. Aga kuna olid need riikide liidud, siis enam ei saanud lubadustest taganeda. Aga nüüd tuleb eriti kurb osa. Praktiliselt kõigis riikides rõõmustati, et sõda puhkes.
Sõdurid läksid rindele ja mõtlesid, et oh... ma lähen nüüd isamaad kaitsma ja pärast tulen tagasi, olen kangehlane, saan ilusan naise ja maja ja lapsed ja mmm, jää! Inimesed arvasid, et tuleb selline mõnuskiire sõda, et ah, mingi paar kuud ja siis olemegi võitnud. Ja vastaspool arvas ka, et jah, varsti on meie võit ja siis on äge.
Ja arvati, et sõda ongi hea, et see lahendab rahvuste vahelised pinged ja muud ühiskondlikud pinged ka. Sest noh, sõjast olid vaimustatud nii vahesed kui rikkad. Kõik olid umbes, et jäes, sõda! Vuhuu!
Mõned isegi arvasid, et see on sõda, mis lõpetab kõik sõjad. Oi, kui nad oleksid vaid teadnud, mis saama hakkab. Nii, aga nüüd natuke asjast, ehk sellest esimesest maailmasõjast endast.
Esiteks, seda sõda hakati nimetama suureks sõjaks või maailmasõjaks. Ja kuna inimesed on sellised idioodid, et pärast suudeti teine samasugune sõda veel teha, siis me nimetame seda esimeseks maailmasõjaks. Ja maailmasõda oli ta see pärast, et Euroopa riikidel olid ju kolooniad ka, ja need sunniti ka selles sõjas osalema. Ja lahingud toimusid lisaks Euroopale veel Aafrikas, Aasias ja Okeaanias.
Ja noh, põhimõtteliselt sõja kestel liitusid sõjaga ka riigid väljas poolt Euroopa. Jaapan, Hiina, USA, Brasiilia. Ehk siis tõesti praktiliselt kogu maailm oli selle sõjaga seotud.
Kuigi sõda puhkes mingist mõtetust Austerlaste ja Serblaste tülist. Ehk siis juba sada aastat tagasi oli tegelikult kogu maailm niimoodi omavahel seotud, et üks väike sündmus ühes maailma nurgas mõjutas kogu maailma. Ja nii on see kahjuks või õnneks, sõltub millest räägid ka täna päeval.
Nii, ja noh, statistika mõeldes on kui öeldud, et kokku sõdis selles sõjas üle 60 miljoni inimese. Aga kõige tähtsam osa sõjast toimus Euroopas. Ja laiaslaastus toimus Euroopas sõda kahel rindel, ehk kahel kokku põrge juurel.
Lääne rindel ja Ida rindel. Noh, Itaalia ja Balkani rinne olid ka, aga need polnud nii olulised. Ida rindel võitlesid Saksamaa ja Austri-Hungari Venema vastu.
Ja lääne rindel võitles Saksamaa Prantsusmaa ja Suurbritannia vastu. Noh, niimoodi lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et idarindel sai Venema armetult tappa. Seal toimusid veel 1917. aastal revolütsioonid, mis tegid seal veel jeerulisemaks ja Saksamaa vallutas suured alad Venemalt ära.
Aga samal ajal länerindel ei suutnud kumbki pool edu saavutada ja algas kaevikusõda. Mis see kaevikusõda tähendab? Ma kohe räägin. Millega need sõjaüle rõõmustajad ei olnud arvestanud, oli see, et tööstusrevolütsioon oli sõjapidamist totaalselt muutnud. Enam ei olnud nii, et istud uhkest mundris valge hovuse seljas ja siis kappad läikiva mõgaga vaenlase poole.
Ja siis saad haavata ja langed pehme muru sisse ja sured kangelaslikult. Esimese maailmasaja ajaks olid relvad muutunud üha hävitamaks. Kõiksugu suurtükid, miinipildujad, kuulipildujad.
Sõja ajal hakati kasutama ka keem ja relvi, sõjalennukeid, tanke ja alvelaegu. Aga taktika oli ka muutunud. Kui vastaste ei õnnestunud kiirelt lahingus hävitada, siis tekis olukord, kus mõlemad said raud teede kaudu kõike juurde tuua.
Mehi, relvastust, toitu ja nedasi. Ja siis algas pikk üksteise majanduslik väljakurnamine, mis oli selline eriti laastav, selline lõputõudus. Ja kuna läänerindel tekiski täielik pati seis, et kumbki ei saabutanud võitu, siis hakati oma positsioone kindlustama ja kaevama kaerikuid, kui sõdurid saaksid varjuda.
Ja selle tulemusel kujunes mõlemal poolel välja kaevikute võrgustik, mis ulatus Põhjamerest, Sveitsi Alpideni, umbes 700 km. Ja praktiliselt kogu selles 700 km ulatuses nägi see välja nii, et ühel poolel olid hullud kaevikute liinid, kus istusid sõdurid, ja teisel pool olid hullud kaevikute liinid, kus istusid sõdurid, ja keskel oli selline tühi ala, mida nimetati ei kellegi maaks. Ja see oli mõlemalt poolt kaetud okastraadiga. Eks siis kui ühe poole sõjavegi tahtis minna peale tungile, siis nad tõusid püsti, mis tähendas, et neid oli kerge maha lasta, eriti kuulipildujaga, lihtsalt pppp. Ja kui nad juhuslikult kohe surma ei saanud, siis nad võisid jääda okast raati kinni ja siis nad lasti lihtsalt hiljem surnuks.
Ja eks siis sellises kaeviku sõjas muutus vaenlase ründamine põhimõtteliselt enesetapuks. Isegi kui mindi mingi meeletum asjiga peale, siis lõptulemus võis olla see, et rinned suudeti ühes kohas mingit suurepärased paar sada meetrit edasi liigutada. Ja see oli kõik, siis jäädi jälle paigale. Jes, niilised edusamud paar sada meetrit!
Nii, aga see polnud veel kõik. Kuna kaevikutest välja ronida polnud enam mõtet, siis üritati vastase kaevikuid suurtükkidest ja miinipildujatest pommitada nii palju kui suudeti. Lihtsalt pommitati järjest sadade ja tuhandete mürskudega. Ja siis sa lihtsalt istusid kaevikus, kuulsid plahvatusi igal pool ja loodsid, et häkkima täna jään ellu või et häkkima täna ei muutugi lihavuubikuteks.
No ja siis rünnati veel mürk kaasiga. Ja siis need kaevikud olid niisked ja läksid vett täis ja poriseks. Ja sõduritel läksid jalad mädanema. Ja kodus samal ajal inimesed näilgisid. Ja see nagu suht kiirelt said sõdurid aru, et api, see on täielik põrgu, kuhu me oleme sattunud.
Miks me seda sõda peame? Esialgu oli see sõda hämmastavalt võrdne, kuigi Saksamaa sõdis tegelikult praktiliselt üksi suure osa ülenud maailma vastu. Tema peamine liitlane Austri-Ungari oli täielik häda pätakas ja Saksamaa pidi võimeteliselt kõik töö ise ära tegema.
No ja lisaks olid Saksamaal veel kaks liitlast. Türgi ja Bulgaaria, aga Türgi polnud ka suurem asi ja Bulgaaria oli lihtsalt natuke väik. Nii et põhjavõtsed suhteliselt üllatav, et Saksamaa üldse nii kaua vastupidas. Ja siis 1917. aastal toimusid Venemaal kaks revolütsiooni, millest me räägime eraldi videos, ja lõpuks 1918. aastal Venema andis alla ja väljus sõjast.
Hetkeks tundus, et Saksamaa võib isegi selle sõja võita. Aga siis tuli läänes Antanti Lappi USA, mis viis selleni, et Saksamaa lihtsalt ei jaksanud enam ja hakkas tasapisi alla jääma. Ja Saksamaa rahval oli sõjadatu juba nii halb olukord, toidu puudus ja igasugu asjad, mis tõttu novembrist 1918 puhkes Saksamaal ka revolutsioon. Ja lõpuks 11. novembril 1918 andis Saksamaa alla. Eks siis keskriigid kaotasid selle sõja.
Ja nüüd räägime sõja järel sõlmitud rahulepingust ja sõja tagajärgedest. Kui esimene maailmasõda lõppes oli see kestnud nelja aastat ja selles oli hukkunud üle kümne miljon inimese. Brussel mitmeid miljonneid siviilisikuit suri sõjategevuse tõttu ja veel miljonneid haiguste ja toidupuuduse tõttu.
Tervet külad, linnad, sadamad ja tehased olid täielikult ära hävitatud. Euroopa riikide majandus oli täielikult alla käinud ja nende kahjudet aastamine nõudis aastaid. See oli kõige laastavama sõda, mis oli maailma ajaloos seni toimunud.
Ja nüüd... Sõja lõppedes kutsuti Pariisi lähistele meile juba tuttavasse Versaillesi kokku suur rahukonverents, et lepida kokku uus maailmakord ja vältida edaspidi selliseid sõdu. Ja selle õilsa eesmärgi täitmisega sai see Pariisi rahukonverents täiesti uskumatult ja fenomenaalselt halvasti hakkama.
Põhimõtteliselt üsna otseselt selle rahukonverentsi tulemuste tõttu puhkes 20 aastat hiljem uus ja veel jävitavam sõda. Aga mis seal Pariisi rahukonverentsil siis otsustat? Esiteks, Saksamaad ja teisi keskriike peeti sõjas süüdlaseks. No, sellele on palju vajeldud, et kas ta tegelikult ka oli süüdi, aga igatahes Saksamaad süüdistati ning Saksamaa ja tema liitlased pidid maksma kahjudasusid Antanti riikidel.
See oli Sakslastele väga alandav, nad olid selle peale väga vihased ja pealegi oli see suureks koormaks nende majandusele. Need kahjudasud olid sellised, et Saksamaa pidi nende maksmiseks võtma laenu ning viimased laenud tagasi maksed maksis Saksamaa 2010. aasta. 2010. aasta! Pole ime, et vahepeal Saksastel üleviskas ja nad kõigile uuesti kallale tungisid. No ja lisaks anti Saksamaa kolooniad lihtsalt võitja riikidele ja Britid ja Prantsased jagasid ka türgilt vallutadud alad ära.
Ja Saksamaale pandi ka peale igasugu keelud sõjave suuruse osas, et neil ei oleks võimalik uuesti teisi riikja ründama hakata. Ja nüüd teine asi, mis seal Pariisi rahukonverentsil otsustati, selleks, et selliseid sõdu tulevikus vältida, loodi selline organisatsioon nagu rahvaste liit. Eks siis selle asemel, et oleksid oma vahel võistlevad sõjalised liidud nagu Keskriigid ja Antant, mis olid põhimõtteliselt nagu kaks vainuliku kängi, siis loodi selline organisatsioon, kuhu kuuluksid kõik maailma rahvad ja mis võiks lepitada riikide vahelisi konflikte.
Sellised kokkuleped siis. Nagu öeldud, siis kumbki neist asjadest ei aidanud probleeme lahendada, vaid 20 aastat hiljem puhkes teine maailmasõda. Rahvusvahelises poliitikas toimus veel olulisi muutusi.
Näiteks Euroopa kaardil toimusid väga põhjalikud muutused. Kõik kolm Ida-Euroopa impeeriumi, Venemaa, Austri-Ungari ja Türki varisesid kokku. Nende asemele tekis hunnik väikesi rahvusriike, millest enamiks said üldse esimest korda ajaloos ised reisvaks.
Nende hulgas olid näiteks Soome, Läti, Leedu, Ja loomulikult ka Eesti. Kes teab, kas Eesti vabariik oleks üldse saanud tekkida, kui poleks olnud esimest maailmasada? Me ei tea seda. Samuti taastati Poola riik.
Ja et Poola pääseks ka mere äärde, siis tehti tale nunnu väike koridor. Poola koridor. Aga saksaste meelest oli see väga kole koridor.
Üldse mitte nunnu, sest see oli enne olnud osa Saksamaast. Saksamalt võeti ära ka Klaipeda ümbrus, Elsas-Lotringi piirkond, Saarimaa ja nii edasi. Austrija-Ungarist said eraldi riigid.
Austrija, Ungari ja Tšeho-Slovakia. Tšeho-Slovakia oli siis kaks rahvust, Tšehiid ja Slovakid. Ja Balkani slaavlased, sloveenid, horvaadid ja serblased liideti Jugoslaaviaks.
Türgi jäi hulka väiksemaks ja sellest sai ilmalik vabariik. Ilmalik selles mõttes, et islam ei ole Türgi vabariikis riigi usku. Aga esimese maailmasõna tagaered ei piirdu vähemt rahvusvaalise poliitikaga. See sõda mõjutas tohutult ka ühiskonda, kultuuri ja inimeste eluolu. Mille poolest siis?
Esiteks sõjakaigus toimus tohutult kiire tehnoloogiline areng, sest mõlemal poolel oli vaja kogu aeg paremat relvastust ja teisi alistada. Näiteks kasutati sõjakaigus esimest korda müürgi kaase, mis söövitasid hingamisteid ja olid asurmavad, esimest korda kasutati sõjakaigus, kasutati ka tanke ja lennukeid. Saksamaa kasutas alve laevu, millega ta ründas igal pool maailma meretel vajanulike riikide laevu, muulgas ka reisilaevu.
Ja rääkimata sellest, et ta arenisid kõiksugu mürsud, granaadid ja haubitsad ja muud relvad, need muud sõid veelgi efektiivsemaks ja veelgi surmavamaks. Aga sõja käikus toimus ka selliseid tehnoloogilise arenguid, millest oli hiljem ikkagi inimestele rahu ajal ka kasu, näiteks kasvui lennukite areng. Nii, siis teiseks. muutus inimeste suhtumine sõta. Kuna see sõda oli olnud nii jube ja laastav, siis järsku muutus väga populaarseks sõja vastasusehk passifism.
Sõjas käinud mehi hakati kutsuma kadunud põlvkonnaks, sest nad ei olnud veel jõudnud midagi muud elus kogeda kui sõda ja paljud ei osanud sõja lõppedes enam midagi oma eluga peale hakata. Ja mõned neist, näiteks Ernest Hemingway ja Erich Maria Remarque, hakkasid oma õudsates kogemusest kirjutama ning hakkasid küsima, et miks seda kõike vaja oli. Ja need raamatud said väga mõjukaks ja kuulsaks ja hakkasid mõjutama ka inimeste arvamust sõjasuhtes.
Ja üle üldse hakkasid inimesed kahtlema selles, et kas me oleme üldse õigel teel. Mäletate, meil oli juttu sellest, kuidas 19. sajandil uskusid väga paljud inimesed progressi. Et inimekonda areneb ja see tehnoloogi areng on meile kõigile hea ja kasulik.
Aga maailmasõja ajal inimesed vaatsid, et see sõda oligi nii jube see pärast, et sõjatehnika oli nii palju arenenud. Ja hakati küsima, et äkki see tehnoloogi arengi ei muuda maailma paremaks, vaid et võibolla see hoopis toob inimeses välja kõige hullema, kõige kurjema, kõige metsikuma poole. Ja täpselt samamoodi, nagu hakati kahtlema progressis, hakati kahtlema ka Euroopa ja Eurooplaste ülimuslikuses. Enne mõtlesid Euroopased umbes, et Oh need afriklased ja indialased ja hiinlased ja araablased ja indiaanlased, need on kõik meist arengusmaas, need on nii lollid, nad ei oska tehaseid ja raudteid ehitada, nad ainult kogu aeg sõdivad oma vahel. Aga meie eurooplased oleme ikka kultuursed ja haritud ja me olemegi loodud maailma valitsajateks.
Ja kui meie valitseme teisi rahvaid, siis on maailmas rahu. Aga nüüd pärast sõda hakkas eurooplastel räigelt piinlik, sest noh, see jube sõda puhkis just nimelt Euroopas. mis oleks pidanud olema justkui kõrgemal arengutasemel.
Eks siis me võime selle sõja kolmandaks ühiskondikuks tagajärjeks nimetada seda, et hakati kahtlema progressis ja Euroopa kultuuri ülimuslikuses. Ja viimaks mõned positiivsed tagajärjed ka. Esimese maailmasaja järel naiste positsioon ühiskonnas paranes ning demokraatia muutus laialdasemaks.
Naistega oli see, et sõja ajal olid kõik mehed rindel, aga tehastes oli ju hädasti vaja tööjõudu, et kõiki neid relvi ja padruuneid ja tanke ja need asid oota. Ja neid töökohti hakati täitma juba enam naistega. Aga see omakorda andis neile jällegi rohkem iseseisvust ja paljudes riikides said naised pärast sõda valimise õiguselt.
Ja samal põhjusel ei olnud ka moraali normid enam nii jäigad, naiste riietus muutus vaikselt vabamaks, nad võisid vabamalt valida, kellega nad abi elluvad ja nii edasi ja nii edasi. Demokraatia osas toimus areng ka selles mõttes, et pärast sõdu tekis hulk uusi demokraatlike riike, näiteks nagu Eesti. Ja ka juba olemasolevad riigid muutusid demokraatlikumaks. No ja esimese maailmasõja tagajärgedane võib veel eraldi välja tuua selle, et Venemas sai kombunistlik riik ja meile on muidugi tähtis see, et Eesti sai selle sõja ääre liseseisvaks, aga nendest mõlemast teemast tulevad eraldi videod.
Nii et lõpuks ometi oleme selle esimese maailmasõja teema ka lõpule jõudnud ja läheme kokku võtta jõuda. Esiteks, esimene maailmasõda toimus aastatel 1914-1918. Teiseks, sõja kaks osapoolt olid keskriigid, ehk Saksamaa, Austrija, Ungari, kiljem ka Türgi ja Bulgaaria.
Ning nende vastaspoolel Antant, ehk Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa, kiljem ka kümnet teised riigid. Kolmadaks, sõja põhjusteks olid võimude tasakaalu kadumine Euroopas, Saksamaa õhinemise tõttu, riikide liitude süsteem, natsionalism, imperialism, võidurelvastumine, pingelised suhted Palkaril. Meelendaks. Otsese sõja puhkemiseni viis Austriadrooni pärja Franz Ferdinandii tapmine Sarajevus. 5. Sõjas osales suur osa maailmast, aga peamine sõjategevus toimus Euroopas, Läänerindel ja Idarindel.
Idarindel sai Venema lüüa, aga Läänerindel kujunes kaeviku sõda. 6. 1918. aastal 11. novembril sõda lõppes Saksamaa alistumisega. 7. Pärast sõda toimus Pariisis rahukonverents, kus otsustati. et Saksamaa ja tema liitlased on sõjas süüdi ja peavad maksma kahjudasusid ja otsustati luua rahvaste liit.
Kaheksandaks, esimene maailmasõda tõi kaasa ka impeeriumide lagunemise ja väikeste rahvusriikide tekke Euroopas, tehnoloogilise arengu, sõjavastasuse patsifismi leviku, kahtlemise progressis Euroopa kultuuri ülimuslikuses, naiste positsiooni paranemise ja demokraatia leviku. Aitäh vaatamast ja kohtume varasti jälle!